Sunday, February 06, 2005

"SEALPOOL" Rein Tootmaa

siin üks lühijutt rein tootmaalt. pärit kogust "klaverimängupüha".
lugejapäevikud on endiselt allpool...

Mäletan vaid välgusähvatusi, ülejäänu on kuhugi kadunud. Ärgates püüdsin eelnevat meenutada, kuid taastusid vaid üksikasjad, seoseid ja põhjusi ei saanud kusagilt tuletada.
Eemal oli kõik hall, kivid kolletusid ja lai võsaga kaetud trepp viis horisondi taha. Hoomasin seda alles siis, kui mu teine mina mu maha jättis.
Sajandite muusika vaikis ja heitunud preestrid kuulutasid peo lõppenuks. Jäin üksi, mul polnud kellegi poole pöörduda. Minu halvem ja elujõulisem mina eemaldus minust koos teiste omasugustega. Nad olid kuskilt teada saanud transtsendentsuse saladused ja võisid seeläbi laastatud Maalt põgeneda. See oli kõigile siiajääjaile selge.
Nad võtsid kaasa ka meie kehad. Olime kehata ja kurjuseta pruunikspõlenud planeedil. Kehi polekski võimalik millegagi toita ja kurjusel polnud siin enam midagi teha. See oligi ainus siiajäämise võimalus.
Üleval laiutas üks hilinenud mineja tiibu, nende haare kattis suure tüki silmapiirist. Kaugenedes muutus ta esmalt täpiks, siis hajus kosmosetolmuks.

Maapind killendas ja mulle kirgastus kaugunud kujutelm.
Olime surnud planeedi elavad vaimud ja meil piisas tühjusest, et eksisteerida. Kontakteerumise võimalus puudus, jäi üle tegelda vaid iseendaga.
Kaugemalt kostis loksumist. Olingi kohe mere ääres. See oli oranž, mitte sinine, roheline ega must nagu kunagi enne. Meri oli muutunud kõrbeks, merekõrb ületas oma krampunud elutuses kõik maised kõrvemaad.
Veekõrbe kaldal hakkas kihama mu mälu.
Kunagi olin rännanud liivakõrbes. Alati oli seal puudus veest ja inimsuhetest. Liiv luges sahinal nukraid luuletusi, kõrvetav päike paistis meie peale vägevama hirmu ja halastamatust, tuul vilistas juba kogetud viletsusest. Kõik kõrbed sisendasid üksioleku tunnet. Rääkimine tundus tookord tarbetuna, vaidlemine mõttetuna. Sissepoole suunatud mõtisklus sai ainsaks realiteediks.
Kivikõrb oli hullem, seal võis tunnetada olemise lõpmatust. See oli kogemuse piire ületav tajumine, millega kaasnes hirm. Mõistuse võimetus ärritas meeli, laostas niigi lagunevat hinge, ja kõrbenud kivikalmude võikus suurendas aukartust looduse asjade ees.
Ilma kehata on kergem lõpmetust tunnetada. Lõpu hirm on ületatud ja oleviku igavikulisus ei ärrita niivõrd kui maise olemise lõplikkus. Vaim ei vanane ega muutu, ta ainult muudab oma eetrilist olekut, jäädes aine hulgalt ja kvaliteedilt alati iseendaks. Vaimul pole vaja ennast tööle sundida, ta teeb seda nagunii: tunnetab iseennast ja minevikku.
Enne olid olnud annikad metsad, mahladestnõretavad niidud ja kehale hellad kuuvalged ööd. Ergastunud kuuöödel tärkas magus maapealne tunne, mida nimetati armastuseks. See võis ainult kaheline olla. Õnn oli hetkeline, aga need viivud olid hingele kõige kosutavamad. Ilma kehata poleks see kuidagi võimalik olnud.
Kuud enam pole. Keegi on hävitanud ka selle meela mälestusmärgi. Vaimul pole keha, ta ei saa midagi korda saata. Talle pole antud võimalust armastada ja õnnelik olla. Vaim võib ainult meenutada seda kauget, nüüd juba olematut tunnet. Vaimud tunnetavad üksteise olemasolu, nad ei näe, ei kuule, ei kombi, ei räägi, nad ainult on. üksteise lähedust nad väldivad, sest see ärritaks vaimu. Vaim on üksik ja lõpmatu, muud midagi.
Ainsad tuttavad, kes olnut tõestada võibad, on Päike ja tähed. Taevast enam pole. Taeva asemel on tühi ruum, sinise asemel vahel valge, vahel hall. Kuskil on veel leitsakujanune kõigeeitaja, arbuja, kes tahab allesjäänudki kõiksust olematuseks muuta.
Päikselt vist saan olemise energia, tähed võibolla aitavad mind ka, aga seda ma veel kindlalt ei tea. Ehk saan ka ise kunagi tähtede sarnaseks või koguni täheks. Aga praegu jääb vagurusest puudu, et täheolekut omaseks tunnistada. Tähed oma mõtisklevas paigalolus elavad oma tormilist noorust ikka ja uuesti nii intensiivselt läbi, et see helisedes maailmaruumi kiirgub.
Kunagi oli kõik teisiti. Armunud vahtisid tähti, päike kasvatas tuhandeid vilja ja päev vaheldus ööga. Taevas ja tuuled said kõige inetu ja ilusa tunnistajaks. Sageli oli halb millegi hea teenistuses, teinekord vastupidi; kurjus kasutas oma võimeid naudingute suurendamiseks. Miski polnud igavene, väärtused olid alati suhtelised ja himud valitsesid maailma.
Praegu väärtustan ma olnud kindlate mõõdupuudega, oleva suhtes muutuvad aga hinnangud taas suhteliseks. Olevat ei saa isegi puhas vaim lõplikult lahata. Olevik on alati aste eespool, kui vaim lõplikult väärtustada jõuab. Hetke tunnetamine saab võimalikuks alles järgmises hetkes.
Tundsin, et suudan väga kiirelt ruumis über paikneda. See, mille peale varem kulutati palju aega ja vaeva, oli muutunud kergeimaks asjaks. Tunnetasin alati, et olen selles, mis heiastus minevikust.
Hõljusin Maa kohal, kaugemale minna ei tulnud mõttesse, selleks polnud aeg veel lihtsalt küps. Vahel tundisn vajadust liikuda vabalt ajas, aga seda ma ei osanud. Kahtlusehetkil tahtsin end viia tagasi armunud öhe, kuid leidsin end ikka ja jälle pimedusest.
Kuidagi kõhe oli olla. Kunagi oli kindlam. Maine elu oli olnud täis lootusi ja usku. Alati oli võimalus end millegagi lõbustada või petta. Mõned otsisid igavest rahulolu, aga seda polnudki olemas. Oli muutumine ja liikumine, vahel ka joobumus, mõistuse ja tunnete vahekord sõltus tähtede seisust, mõtetel polnud idanemiseks alati tingimusi. Tunnete rägastikus ekseldes püüdsin leida midagi igavest, midagi absoluutselt kindalt, millest kartuseta kinni hoida. Selle otsing sisustas elu. Absoluuti ma ei leidnud, leidsin õnnehetki. Ja need olid rohkem väärt kui praegune absoluut.
Ma ei vananenud ega noorenenud, ma olin lõputu. Pikapeale hakkas konstantsus häirima. Kõik eelnev oli minus juba kangastunud, põhjalikult tunnetatud. Uusi nüansse oli raske leida. Vahel hakkas väga igav. Paraku olid ka viirastused kuhugi kadunud, teised vaimud aga ei pakkunud vähimatki huvi; ma teadsin, millega nad tegelevad. Puhas vaim on egotsentrilisem kui vaim lihas: ta ei puuduta teisi, tegeleb vaid oma individualiteedi ja mälestustega.
Et oleks huvitavam, püüdsin end juba mitmendat korda teisele planeedile viia, kuid leidsin end alati vastu Päikest lendamas. Paratamatult tuli tagasi pöörduda, sest tundsin siis kummalist lõplikkuse tunnet. Päikesele lennata ei tahtnud, aga mujale Maa mõjusfäärist välja viia ma end ei osanud, ehkki gravitatsioonijõud oli sadu kordi nõrgem kui enne.
Jälle meenud maine elu, mis koosnes õnnestumistest ja eksimistest. Kunagi ei võinud teada, mis millegi jaoks hea on. Miski toimus ikka millegi arvel ja eneseväljenduse teed olid keerulised ja neid oli palju. Riskimine pakkus enamat kui rahulolu. Kiretut argiolemsit värvis kõige kirkamate värvidega inimlik patt ja suur oli vaenlase võitmise hind. Üle kivide ja kändude oli kergem minna kui mööda siledat rada. Paljud tunnistasid olemise mõttetuks, enamus aga lihtsalt oli, mõtlemata oma elu keerulisekas, kui see tegelikult oli. Lihtsad inimesed ei mõelnud elu mõtte üle, nad olid ja elasid nii, nagu tingimused lubasid.
See kõik oli kadunud. Maiseid väärtusi enam polnud. Olin puhas vaim, aga mul hakkas igav. Ainult vaimsed rännuteed ja iseenese lõpmatu tunnetamine tüütasid ära, oli vaja muutuda.
Olle või mitte olla? See küsimus ei tulnud kõne alla, sest enesetapp oli võimatu. Ainus uus võimalik realiteed oleks olnud lend Päikesele. Tundsin, et see oleks millegi lõpp olnud.
Kas olla või lennata Päikesele?
Püüdsin veel tühjusest elada, sest minevik oli ammendatud, olevik ei rahuldanud aga enam sugugi. Maised väärtused said ainsana positiivse hinnangu, olevik muutus teisenemisvõimatuse tõttu väärtusetuks. See ei pakkunud enam midagi uut.
Võtsin end kokku ja alustasin riskantset lendu.
See kestis kaua. Kuumus muutus väljakannatamatuks; tundsin, et hakkan ennast kaotama, lagunema, lahustuma millessegi suurde ja lõplikku. Hirm hakkas, tahtsin olla veel iseendana.
Pöördusin tagasi.
Nüüd rändan jälle ümber Maa. Eriti tõmbavad mind ligi müristamine ja välgud. Nendes taeva tulevärkides näib peituvat mingi uus võimalus. Kui nad kusagil on, siis olen kohe seal. Esialgu vaatan eemalt, ei julge ennast veel elektri kätte anda. Aga ma harjutan, valmistan ennast ette. Seni vaatan veel tagasi, nüüd võib-olla juba viimast korda. ...Vaatan tagasi elule kui jääniööle, kus nii palju oli võimalik
.

0 Comments:

Post a Comment

<< Home